Rudolf Friml

Rudolf Friml (pseudonüümiga Roderick Freeman) (7. detsember 1879 Praha – 12. november 1972 Los Angeles, Hollywood) oli Tšehhi (böömi) päritolu USA operettide ja muusikalide helilooja.

Õpingud

Friml oli pärit väga vaesest tšehhi perekonnast. Ta oli noorukina eriti andekas klaverit mängima. Naabrid korjasid raha, et saata ta Praha konservatooriumi õppima. Seal avanes ta talent otsekohe, mida kroonis riiklik stipendium. Noormees õppis klaverit Joseph Jiráneki ja komponeerimist Antonín Dvořáki juhendamisel. 1901. aastal heideti ta konservatooriumist välja, kuna esines ilma luba küsimata. Sai kohe väljapaistva viiuldaja Jan Kubeliku klaverisaatjaks, kellega käis ringreisidel Euroopas ja USAs. Hakkas pärast lõpetamist laule komponeerima.

USA-sse elama asumine

Visiidil USA-s 1904 esitas Friml Carnegie Hallis oma esimese klaverikontserdi. See sai vaimustatud vastuvõtu osaliseks. Nimeka tšehhi soprani Emmi Destinni kaasabil asus ta kaks aastat hiljem alaliselt elama Ameerika Ühendriikidesse. Kuid tööd oli raske leida ning ta elatas end algul juhutöödest klaverimängijana, kuni sai New Yorgi Metropolitan Operas repetiitori koha.

1912. aastal sai ta pakkumise asendada helilooja Victor Herbertit, kes oli keeldunud komponeerimast uut teost pretensioonikale primadonnale Emma Trentinile. Tulemuseks oli Kesk-Euroopa opereti stiilis loodud muusikaline komöödia "The Fireflay" ("Jaanimardikas"). See oli väga menukas ja pani sisuliselt aluse Frimli USA karjäärile. Tähelepanu äratas ka "Katinka", mida mängiti 220 korda.

Loominguline läbimurre

Pärast Esimest maailmasõda loobus Friml keskeuroopalikust Ferenc Lehári jäljendavast komponeerimisstiilist ning võttis omaks ameerikaliku muusikalise komöödia loomise põhimõtted, kuhu püüdis integreerida Euroopa operetitraditsioone. Esialgu ei toonud stiilimuutus talle edu. Nii "The Little Whopper" ("Väike vapper") kui ka "Cinders" jäid erilise tähelepanuta. Kuid koos Herbert Stothartiga loodud ameerikalik operett "Rose-Marie" tagas talle tolle aja ameerika ühe populaarsema muusikalise komöödia helilooja koha. Ka Euroopas ja Austraalia pakkus see lavateos suurt huvi. Menukad olid ka järgmised teosed: "The Vagabond King" ("Hulkurkuningas") ja "The Three Musketeers" ("Kolm musketäri"). 1930. aastatel ameeriklaste muusikaline maitse aga muutus ning Frimli uued teosed ei leidnud enam erilist poolehoidu. Pärast teose "Music hath Charms" ("Muusika on võluv") läbikukkumist loobus lavateoste komponeerimisest ja keskendus muusika loomisele Hollywoodi filmidele. Saavutas seal helilooja ja arranžeerijana väljapaistvat edu.

Isiklikku

Friml oli neli korda abielus. 1909. aastal abiellus ta Los Angeleses Mathilde Baruchiga, neil oli kaks last. Teine abikaasa oli näitleja Blanch Betters, kes osales Frimli muusikalis "Katinka" koorilauljana. Kolmas abikaasa, samuti näitleja, Elsie Lawson osales Frimli "Gloriannas". Temaga oli Frimlil poeg William. Pärast kolme lahutatud abielu oli neljas abikaasa, temast 34 aastat noorem Hiina päritolu Kay Wong Ling (1913–2007) helilooja kõrval surmani.

Aastatel 1912–1934 komponeeritud 24 opereti ja muusikalise komöödia kõrval, mida tänapäeval väga harva esitatakse, komponeeris ka muusika balletile "O Mitake San" (1905). Oli ka paljude populaarsete lööklaulude autor ja televisiooni muusikaetenduste helilooja.

Tema kõige menukamat ja laia rahvusvahelist esitamist leidnud operetti "Rose-Marie" on Eesti teatrites lavastatud kuus korda (Estonia 1938, 1950 (lavastaja Paul Mägi), 1976 (lavastaja Sulev Nõmmik); Vanemuine 1946, 1996; Endla 1945).

Olulisemad teosed (kõigi esmaettekanne New Yorgis)

The Firefly (1912)
High Jinks (1913)
Katinka (1915)
You’re in Love (1917)
Kitty Darlin’ (1917)
Sometime (1918)
Glorianna (1918)
Tumble In (1919)
The Little Whopper (1919)
June Love (1921)
The Blue Kitten (1922)
Cinders (1923)
Rose-Marie (kaasautor H. Stothart, 1924)
The Vagabond King (1925)
No Foolin’ (kaasautor J. F. Hanley, 1926)
The Wild Rose (1926)
The White Eagle (1927)
The Three Musketeers (1928)
Luana (1930)
Music hath Charms, or Annina (1934)